Kas selleks, et varjata keha loomuomast lõhna? Selleks, et mõjuda ahvatlevalt, lootes ligi meelitada armastust? Või hoopis selleks, et tunda ennast kellegi teisena – ilusama, rikkama, kuulsamana? Et meeldida, sobituda rühma, jääda meelde …
Kõik on õiged vastused. Aga meie lemmikteooria ütleb: me lõhnastame end selleks, et sarnaneda jumalatele. Parfüüm viib meid lähemale jumalikkusele: lõhnad on võimsamad, kui arvad.
Jumalad lõhnavad hästi
Igas kultuuris lõhnavad jumalad hästi. Ja et jumalatele meeldida, tuleb ise samuti hästi lõhnata. Kuid veel ammu enne, kui inimesed õppisid ennast lõhnastama, põletati lõhnavaid aineid – puitu, vaiku, taimi –, et suitsuna taeva poole tõusev aroom jõuaks jumalateni ja sellest joovastuna teeksid nad õigeid, inimese jaoks soodsaid otsuseid. Ka nimetus „parfüüm“ on pärit just nendest aegadest: ladinakeelne per fumus (ka per fumare) tähendab „läbi suitsu“.
Lõhnavad ained olid väga hinnalised, nii väärtuslikud, et neid kõlbas kinkida ka vastsündinud jumalapojale Jeesusele. Lihtrahva jaoks olid niisugused haruldased asjad mõistagi kättesaamatud, seega hakati head lõhna seostama jumalikkusele lisaks ka rikkuse ja luksusega.
Me lõhnastame end selleks, et olla jumalikud, et tunda luksuse puudutust, et saada kätte kättesaamatu.
Hea ja halb hais …
Iga inimkeha lõhn on individuaalne – me kõik lõhname ainulaadselt. Aga meie kehas ja kehal tegutsevad miljonid mikroorganismid, kelle tegevuse tagajärjel eritab keha mitte alati suurepärast aroomi. Lisaks sellele kuuluvad keha juurde ka sellised asjad nagu (oh kui piinlik!) väljaheited, uriin, higi, sperma. Tänapäeval me peseme ennast tihti, aga on olnud aegu, mil niisuguste kehaeritiste eriomase lõhna katmiseks kasutati vängeid eeterlikke õlisid. Ent isegi kultuurides, kus hügieenil oli oluline koht – näiteks Vana-Kreekas ja -Roomas – kasutati parfüümi, et keha lõhnaks teisiti, kui loodus ette näinud. Vana-Egiptuses kasutati juba ligi 4000 aastat tagasi higilõhna varjamiseks lõhnaõlisid – sõna otseses mõttes õlisid, millesse oli lisatud tsitruselisi, kaneeli, mürri, roosiõli; samuti kanti peas vahast lõhnakoonuseid, mis kuumuses sulades aroomi eraldasid.
Hilisemate aegade kuulsaim lõhnastaja oli kuningas Louis XIV. Kartes paaniliselt pesemist, piserdas ta ennast nii ohtra parfüümiga, et talunikud naersid – veel enne, kui oli kuulda kuninga kalessi, oli tunda kuninga haisu.
Tänapäeval kasutatakse higilõhna vältimiseks deodoranti (järgmistes lugudes kirjutame, miks ei saa tegelikult ühtki kehalõhna täielikult katta), lõhnavaid pesuaineid ja mõistagi parfüüme. Aga ka värskelt duši alt tulnuna ei usalda me miskipärast oma keha naturaalset lõhna ja püüame seda varjata parfümeeritud kreemide, lõhnaõlide ja muu võõra aroomiga.
Kas meie geneetilises mälus peidab end vajadus kehalõhna varjata?
Me lõhnastame ennast, et peita oma keha loomulikke aroome.
Sobiva partneri otsingul
See on põnev teema, millest kirjutame järgnevates lugudes palju põhjalikumalt, väikese võluva eelmänguna saab siinkohal vaid öelda, et me armume ainult sellesse inimesse, kelle lõhn meile meeldib. Hetkest, mil tunneme enda jaoks head lõhna, käivituvad meie ajus dopaminenergilised süsteemid ehk premeerimissüsteem, mis vastutab muuhulgas ka naudingute eest – teisisõnu, see on mehhanism, mis paneb meid rohkem tahtma seda, mis meile naudingut valmistab. Meeldiva või erutava aroomi puhul tahame kiiresti tagasi pöörduda selle lõhna või inimese juurde – selle hetke juurde, mil seda tundsime.
See, kuidas sa lõhnad, määrab suuresti, kes sinu partneriks saab. Või ka mitte – oled kindlasti kuulnud kehakeemiast, öeldakse, et „kehakeemia ei sobi“. Rahvaliku väljendi taga on aga puhas teadus: teise inimese keha lõhn edastab potentsiaalsele partnerile signaale tervise, geneetilise koodi ja muu elutähtsa kohta. Me kipume eelistama nende lõhna, kelle geneetiline kood on meie omast märksa erinev. Mõistagi teeme inimestena sellekohaseid otsuseid alateadlikult – me ei nuusuta info otsimise eesmärgil teineteise tagumikke nagu koerad –, kuid sellest hoolimata on lõhnadel meie valikutes tähtis roll. Aga kas ja kuidas saame armastusejahti parfüümidega mõjutada? See on ühtaegu kerge ja keeruline. Kuigi pole olemas maagilist imerohtu, võib oma atraktiivsust märkimisväärselt suurendada, valides õige lõhna ning kasutades seda õiges koguses ja õiges kohas. Aga ka siis, kui kõike õigesti teed, võib juhtuda, et sinu unelmate kallim peab sind vaid sõbraks – kehakeemia lihtsalt ei klapi.
Me lõhnastame end selleks, et leida armastust.
Ära unusta mind!
Lõhnade üks kõige väärtuslikum ja maagilisem omadus on aju mälukeskuse mõjutamine – seda nimetatakse olfaktiivseks mäluks. Lõhnadel on nimelt kombeks jõuda otse aju limbilisse süsteemi, vältides loogika ja mõistuse lõkse. Limbilises süsteemis luuakse mälu ja seoseid, seal tekivad tunded ning ellujäämisreaktsioon („võitle või põgene“). Ootamatu lõhnaaisting võib silmapilkselt tekitada tugeva emotsiooni – kiiremini, kui aju jõuaks reageerida helile või pildile. Kui sulle ei meeldi kaneeli lõhn, võib põhjus peituda lapsepõlves, kus vastiku naabritädi köögiaknast levis alati kaneelisaiakeste aroomi. Ja kui tahad, et su lõhnaõli lõhnaks just jasmiinide järele, tuleb sellegi põhjust otsida mälestustest. Kunagise armastatu lemmikparfüümi jäädki ihkama kõikide teiste juures. Ise seda teadlikult adumata.
Me lõhnastame end selleks, et meid ei unustataks.
Artikli autor: Ethel Lillemägi
Kui tunned, et sind võlub parfüümide salapärane maailm, sa tahaksid sellest rohkem teada saada, õppida tundma lõhnade nõiakunsti ja osata parfüüme enda tahtele allutada, siis jälgi meid kindlasti ka edaspidi: iga nädal saad teada midagi uut.

